Niisiis, (ilu)kirjandusest..

[Kotkas]

Kui ma inimest paremini tundma tahan õppida, siis tavaliselt lasen ma tal nimetada viis lemmikraamatut. Enamasti olen ma mõnda neist lugenud ning sealt kulgeb vestlus edasi. Kui ei olda suutelised nimetama viit raamatut, sest lugemisvara piirdub keskkooli kohustusliku kirjandusega, siis tean ma ette, et sellistega ma üldjuhul eriti ei klapi.

Samas on paar inimest, kes ei olnud võimelised viit raamatut nimetada, sest nad loevad keskmiselt raamatu nädalas (nagu mina) ja sümpaatseid raamatuid on lihtsalt liiga palju, et neid kõiki üles lugeda. Neist on saanud nüüdseks minu parimad sõbrad.

Üks mu tuttav tsiteeris kunagi kedagi, kelle nime ta ei mäletanud: "Samad raamatud või vähemalt samad lugemised - mis muide tähendab ka samu mittelugemisi - on armastajapaari hea läbisaamise üheks tingimuseks."
Ma arvan, et seda saaks hõlpsasti ümber sõnastada, asendades "armastajapaari" näiteks "tuttavate"ga või "sõprade"ga. Veel üks mõttetera, mis vist on minu, kuigi ma seda kindalt ei saa väita: hea raamat ei pea tingimata meeldima. Hea kirjanduse eelis ongi see, et isegi kui üllitis ei meeldi, on see kahtlemata elamus, mida saab teistega jagada. Niisiis, siin oleks väike kohake, kus saaks ehk teistega jagada oma kirjanduslikke elamusi. Otsa lahti tegemiseks nimetan paar meeldejäävamat teost ja autorit.

Kahtlemata üks mõnus raamat oli Roger Zelanzy "Üksildane oktoobriöö", servast servani täis irooniat, allegooriat ja muud sedalaadi toredat. Veel mõned: Rand (Alex Garland); Tappa laulurästast (Harper Lee); Kusagil lennata (Charles de Lint); Krabat (Otfried Preussler); Jänese aasta, Ulguv mölder (Arto Paasilinna), Kääbik (J. R. R. Tolkein), Roosi nimi (Umberto Eco), Sada aastat üksildust (Gabriel García Márquez), Kõrbelill (Waris Dirie ja Cathleen Miller) jne. Autoritest meeldivad mulle veel Terry Pratchett (mitte kõik raamatud), William Somerset Maugham, William Shakespeare, Moliere jne. Nimetaks veel, austatud lugeja (või mitte nii väga austatud, kui Te midagi ei loe), aga ma kardan, et Teil läks juba silme eest kirjuks.

Mis puutub keeltesse, siis aegajalt loen ma ka inglise keeles, aga mitte eriti tihti. Ma tean, et mõned inimesed on seisukohal, et tõlgitud raamat ei ole päris see ja neil on kindlasti õigus, kuid ma arvan, et see ei tohiks saada takistuseks.

Nõnda siis katkestaks siin kohal, et lugeda teiste elamusi. Kui neid mõne aja jooksul ei tule, siis ehk kirjutan edasi...

[Belfrost]

Minu viimane lemmikraamat on kindlasti "Tappa laulurästast" inglise keeles. Siis veel Umberto Eco "Baudolino", Paulo Coelho "Alkeemik" ja "11 minutit". Praegu on lugemisel "Hõbevalge"

Terry Pratchett "Strata", "Maskerade", "Soul music"

Tolkieni "Kääbik" on lihtsalt klassika. Naljapärast võrdlesin suvel Tolkieni ja George.R.R. Martinit (ühe vana Eesti Ekspressi artikli järgi), kes kirjutas Triloogia Jää ja Tule Laul. Lugesin läbi mõlemad Troonide Mängu raamatud. Martin on hulga parem, sest ta räägib väga hästi eelkõige inimloomusest. Martin on üsna mahlakas (loe pervo) kirjanik. Nii, mis veel minu meelest hea on... Graham Green "Meie mees Havannas"...Muidugi Hemingway! "Old man and the sea" jällegi inglisekeeles palju parem. Jan Guillou "Kurjus"

Ja siis veel "Filosoofia lohutus" ja Alessandro Baricco "Ookean meri"(judinad)
Kirjutan veel hiljem juurde head lugemist, kui meelde tuleb.

[Kotkas]

Olen lugenud Troonide mängu ja Kuningate heitlust. Piidlesin just mõni päev tagasi raamatukogus tema raamatuid, võõrkeelse kirjanduse osakonnas, kuid järgnevad olid kõik välja laenutatud ning neil oli järjekord ka. Kääbik on minu meelest parem (konkreetsem, samas ma lugesin seda ammu, peaks üle lugema). Sõrmuste Isand, mis on kahtlemata suurepärane triloogia, jällegi ei ole nii hea, kui Jää ja Tule laul, sest see venis (minu meelest) nagu tatt ukselingil.

Võimsad ulmekad on veel Rõgasplaneet (kaks raamatut, lugenud mõlemad), Tume Torn (seitse raamatut, millest olen lugenud kolm), Düün (terve hunnik raamatuid, millest olen lugenud kolm, läks kuidagi imelikuks lõpu poole), Farseeri triloogia (lugenud 1, 5 raamatut), Hyperion ja Hyperioni langus, Amberi lood ja võib-olla veel mõni. Viimane, mille lõpetasin eile (Au riismed), oli ka päris hea.

Pratchettist olen lugenud läbi kõik, mis eesti keeles ilmunud ning nüüd loen inglise keelseid, sest eesti keelsed said otsa. Viimased olid Truckers ja Wings (moodustab triloogia), Going Postal. Lugesin vist viimasel nädalal enne kooli. Sellest ajast saati olen ka Diggers-il järjekorras, mis paraku on triloogia esimene raamat. Pratchetti meeldejäävaimad olid Mort, Vikatimees, Orikavana jne. Surm on mu lemmiktegelane.. Tegelikult tema raamatud meeldivad mulle kõik, aga vahepeal läks lahjaks, olid mõned mitte nii head. Väga meeldis "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised".

Hemingway on samuti suurepärane kirjanik. "Vanamees ja meri" on kindlasti minu peab-lugema nimekirjas. "Pidu sinus eneses" on tegelikult ainus, mis temalt olen lugenud, aga see oli hea raamat. Ma vaatan, mida need teised soovitused endast kujutavad..

Sofie maailm?

[Belfrost]

Mulle kingiti "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised" ja lugesin selle eelmine sügis läbi, kuidas see mulle küll meelde ei tulnud(rotid arutasid millist osa ajust süüa, geniaalne ju). Tumedast tornist olen esimest raamatut lugenud. Heh, "tatt ukselingil". Pratchettilt olen ma lugenud ainult 7 raamatut. Pratchettist oli mul ka viimane Going Postal - väga huvitav. "Sophie maailm" oli mingi norra kirjaniku kirjutatud, nii palju ma tean, peaks vaatama lähiajal, kui aega on.

Ainult mina ja Kotkas vuristame siin, teised võiks ka ikka sekka puistada mida nad head lugenud on ja/või mis neile meeldib. Tegelikult ma olen nii vähe lugenud, et täitsa häbi, nii palju häid ja inspireerivaid raamatuid on aga alati nõuab miski muu tegevus aega. Mingi aeg oli minu stereotüüp see, et istusin pargis, omas mullis, suits hambus ja lugesin mingit raamatut (mitte tingimata ilukirjanduslikku, see võis olla kõike okultismist populaarteaduslike entsüklopeediateni).

[KaarelK]

...

[Kotkas]

Tuttav tunne.. Kui suits ära jätta.

Alati võiks olla rohkem lugenud. Mul endal on selline tunne, et ma pole midagi mõistlikku lugenud (ainult mingi ulme) ja siis keegi osutab mulle ja ütleb, et oi, tema on väga palju lugenud. Häbi mõeldagi, kui palju siis teised loevad, kui mina nende meelest palju loen. Muidugi viimasel ajal eksib ära mõni "realistlik" raamat minu lugemisvaramusse. Nii, et ehk ei ole see olukord nii hull...

Vahepeal tulid veel sellised meelde:

Nagu šokolaadikeeduvesi. Eesti keelse väljaande kujundus on eriliselt nilbe ja pelutav. Ma mäletan, kui mu ema seda mulle soovitas. Ma küsisin, et kas ta teeb nalja ja kui meeleheitel ma tema meelest olen. Nii, et jah, kunagi ei tohi kaane järgi raamatut hinnata. Meenutab natuke Sada aastat üksildust. Üks maagiline realism kõik...

Härjapõlvlaste kaitseala. Lugesin väga ammu, aga väga meeldis. Sama autor (Simak) kirjutas Libahundi printsiibi. Ma mäletan, et kui ma Libahundi printsiipi lugesin, siis ma ei viinud üldse kokku, et sama inimene kirjutas need kaks raamatut. Härjapõlvaste kaitseala oli meeles, aga autorit ei mäletanud.

Asum. Ääretult hästi kirjutatud. Sel on mingid järjed ka, mul riiulis seisavad ja ootavad oma järge. Asimov on kirjutanud ka populaarteaduslikku kirjandust. Mul on üks füüsikust sõber, kes on tema "austaja", lugenud läbi kõik tema populaarteaduslikud üllitised, mis kätte saanud. Alles hiljuti tõdes ta üllatusega, et ohoo, see vend kirjutab ulmekaid ka, ja veel päris häid.

Punane kääbus. Kolm ülihumoorikat raamatut, millest esimene just (üli)õpilastele võiks pakkuda mõningast äratundmisrõõmu.

Enderi mäng. Lihtsalt võrratu.

(Ja nõnda edasi..)

[Kotkas]

Eesti luuletajatest on kahtlemata minu lemmik Debora Vaarandi. Erilist "lähedust" tunnen tema koguga "See kauge hääl". Veel meeldivad Kareva, Under, Alliksaar, Rummo, Runnel, Merca...

Välisluuletajad: Poe, Spirits of the Dead on suurepärane raamat/kogu.

Shakespeare'i sonetid...

Päris nii palju ei tule ära, kui proosakirjandust..

Kindlasti on veel midagi, ma mõtlen veidi..

Vaarandit, Runnelit, Alliksaart ja Karevat olen ka luulevõistlustel ette kandnud (paar üksikut, millel olen käinud, neli, vist, kui ma sellele mõtlen). Vaarandi on mul aidanud ühe neist ära võita ja tema aitas mu ka lavaka (kuhu ma pulli pärast proovisin, õnneks ei saanud sisse) eelvoorust läbi..

(Nüüd tuli meelde, et oi, mul on homme kivieksam. Ups.)

[Tegelane]

Hmmmm, üks viimastest raamatutest mida lugesin, ja mis mulle muidugi väga meeldis oli Steve Toltz'i "A fraction of the whole" .
Hemingway "Vanamees ja meri" on ka üks lemmikutest ja hiljuti lugesin ka inglise keelset. Trudi Canavani kolm raamatut The Black Magician seeriast on ka minu arvates väga nauditavad. Ja "Frostfell" Mark Sehestedt'ilt oli ka kaasahaarav. Neil Gaimani "American gods" oli ka üli hää.
"Alkeemik","Maag","Jane Eyre","Läänerindel muutusteta", "Tirleani tüdrukud"... oeh neid on veel. Ja muidugi Tolkieni raamatud, välja arvatud Silmarillion, selle raamatu algusest ei saanud ma kaks korda kaugemale...Hmmm ja "Da Vinci kood" on ka hea..."Inglid ja Deemonid" ka..
Viiest raamatust oleks väheks jäänud lihtsalt...kuidas ma jätan teised välja niimoodi, väga ebaõiglane
Luuletuste võlu pole veel kahjuks( või õnneks) avastanud.

[Belfrost]

Ma olen mõnikümme tobedat luuletust kirjutanud. Tobedad ongi nad ilmselt sellepärast, et ma ise kuigi palju luuletusi lugenud pole. Mulle soovitati "Frostfelli" aga minigi aeg läks see mul meelest ära. "Salamõrtsuka õpilane" ja "Inglid ja Deemonid" on kaks ülihead raamatut. "Da Vinci koodi" raamatuna ma ei olegi lugenud. Häbi

[hedi]

5? 50 oleks reaalsem, ma pakuks.

Eelpool mainitule kommentaarideks:
Kes "Ender's Game"'i lugenud veel ei ole, lugegu, kohustuslikult. Järjed on ka päris kobedad. Kusjuures kas te teadsite, et Card on tõsine usklik. Raamatutest küll välja ei loe, ainult ühes viimastest oli natuke teemat sees.
Marquesilt soovitan "Armastusest ja teistest deemonitest", lihtsalt super.
Muuseas kohustusliku kirjanduse hulgas on samuti tõsiseid pärleid. Hetkel ei tule küll meelde midagi, üsna raske on eristada, mida koolis ja mida ise loetud sai.
Gaiman on muidugi must, eriti "Good Omens" koos Pratchettiga.
Suur osa idamaise päritoluga asju lähevad peale (Yen Mah; Matsuoka!, Ishiguro, Chen, Murakami)
Durrell tuli meelde veel praegu. Ja kui juba kirjanike nimetamiseks läks siis mõned veel Adams, Vititski, Kesey, Vonnegut, Kivirähk, Fowles, Rohan, Siegel, Lewis, Bradley, Asimov, Hobb, Meyer, Zelazny, Falkner, Tolkien, Hearn, Coelho, Niffenegger, Jacq, Hiram, Petrone) Ühesõnaga, nagu näha võib, ei ole ma ka eriline realismi või luule harrastaja, pole uhke aga ega ei põe kah, küll jõuab muudki lugeda. Praegu piisab maateaduse konspektist nt et reaalsustaju paigal hoida.
Klassikud jäid ka veel välja: Dumas, Austen, Wilde, Swift, Kross, Carroll, May, Lindgren , Bulgakov etc.
No vähemalt sai see nüüd lühem kui iga pealkirja ükshaaval nimetada :S
H.

[hedi]

Parandus. Oli üks ülihea luuletus, kunagi õppisin pähegi. Sõnagi ei mäleta, autorit ei mäleta, pealkirja ei mäleta, aga kuradi hea oli
Ja Brownilt lugege parem "Digital Fortress"'i
H.

[jannu014]

Suurepäraseid teoseid leidub umbes täpselt lõpmatus koguses (kindlasti samapalju ka mitte nii häid, oleneb kuidas kellelegi). Ideaalis tahaks KÕIGIST osa saada, kuid kahjuks ei ole see ju võimalik. Parimad loetud, mis hetkel meenuvad: Paulo Coelho "The Alchemist", "11 minutes", "Veronica decides to die", "The Valkyries", "The Zahir" ja loomulikult "The witch of Portobello". Ühesõnaga, on Tema teosed ühed parimad. ("The devil and miss Prym" pidi ka hea olema, aga kahjuks pole selleni jõudnud) Siis veel Stendhal "Red and Black", E.M.Remarque "Heaven has no favorites", F. Beigbeder "Love lasts three years" etc. Eesti omadest Sass Henno teosed "Mina olin siin: esimene arest" (millest on nyyd ka film) ja "Elu algab täna" (hea lugemine ka tudenginoormeestele). Ei makskas unustada ka armastatud A.H. Tammsaaret ja tema "Tõde ja õigust" (ma ei pea silmas vaid esimest osa). Luuletajate kohapealt Betti Alver, Doris Kareva, ...
Ja ajakirjandust : Horisont, Eesti Loodus ja GEO.

[Ainar]

Ükskõik milline George R. R. Martini raamat instant classic.

[Dan]

Minu vaieldamatu lemmik on "Sinuhe". Top viite mahuvad veel "Green Mile", "Ramses II", "Ristiisa", "Kääbik"(+ Sõrmuste isanda triloogia ja lisad), "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegelt võiks mainida veel ka "Hirvekütti" ning sellele järgnevaid osasi, Winnetou kuulub samasse klassi. Unustada ei saa ka "Dark Tower´it". Ühesõnaga toredaid raamatuid on palju.

[Belfrost]

Toredaid raamatuid on nii palju, et see mida me eluajal ära jõuame lugeda on tühine osa. Sellepärast ongi hea arutada, milliseid kõige paremaid eelisjärjekorras lugeda

Ma võiksin ka mainida, et olen keldi ja skandinaavia mütoloogia sõber ning armastan eriti raamatuid mis puudutavad Druiide (WoW unustage siinkohal ära, ma ei pea neid silmas) Paar tükki toon ära, kui kedagi huvitab. Mulle meeldib see filosoofa mis sellega kaasas käib.

Jean Markale "The Druids: Celtic Priests of Nature" ja Amanda Green "The World of Druids" Need pole küll päris ilukirjanduslikud aga rammus mõttetoit siiski, eriti kui on hästi kirjutatud. Samas on nende kohta hästi palju ilukirjandust ka...Näiteks "The Green Man" mille autorit ma ei tea praegu peast kohe ja pole käe pärast võtta ka. Ma tulin seenelt just ja mõtted keerlevad looduse ning filosoofia ümber praegu lihtsalt

[Allar]

Lemmikutest top on ehk Kingi Dark Toweri seeria ja 'Cell', Mordecai Richleri 'Solomon Gursky päevad', Zelazny 'Lord of light', Pelevini 'Generatsioon P', Welshilt 'Trainspotting' ja 'The Bedroom Secrets of the Master Chefs', ning Iain (M.) Banksilt 'Excession' ja 'Herilase Vabrik'.
Kahetsusega pean teatama, et koolis kohustuslikust kirjandusest hoidusin ja gümnaasiumis sai vist Meister ja Margarita ainult läbi loetud. Luuletused on minu jaoks tabu...kui seal biiti taga ei ole st.
Aga muidu tore näha, et teisigi lugemisnarkomaane kursusel on.

[Pätu]

Head lugemist on palju. Ma enamus kohustusliku kirjanduse raamatut lugesin läbi. "Anna Karenina" jäigi lugemata ja selle eest sai ausalt kaks välja teenitud, aga ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda. Üks kõige igavamaid raamatuid, minu jaoks, mis ma elaes kätte olen võtnud (peale "Tasuja" ja "Meelise"). Enamus kohustusliku kirjanduse raamatud mulle täitsa meeldisid.Erilised lemmikud olid "Meister ja Margarita", "Läänerindel muutusteta", "Hingede öö" ja "Tõde ja Õigus". Neid loeks täita ueusti, kui aega leiaks ja muud huvitavat kirjandust nii palju poleks.
Muu huvitava alla lähevad siis luule, erinevad eneseabiraamatud (psühholoogia on põnev!) ja muidugi ka ilukirjandus. Raamatuid on palju, aga eredamalt on meelde jäänud "Kingitus", "Pikk tee alla", enamus Toomas Vindi raamatud, "Justine ehk Vooruse õnnetused." Viimane nimetatuist on momendil on lemmikraamat.

[jyrgen]

Kasutan ka võimalust, et jutt läks eesti kirjanike peale ja mainin mõne oma lemmiku. Gailiti "Purpurne surm" on üks väga hea raamat, kuigi bioloogia hariduse saanud inimesele natuke ebausutav. Kuid samas paneb see raamat mõtlema. Siis AHT "Tõde ja õigus", millest mulle tegelikult meeldisid ainult I ja V osa. I osa kohe eriti. "Põrgupõhja uus Vanapagan" on ka väga nauditav. Ristikivi "Hingede öö" on üks parimaid sürre raamatuid. Võib-olla isegi sama hea kui Hesse "Stepihunt". Ma olen ka lugenud Kõusaare "Ego" ja see oli omaette kogemus. Ma arvan, et seda peaks lugema teist korda veel, et saada kindel ettekujutus, mis seal toimub, sest ta oli minu jaoks suhteliselt raskesti jälgitav. Ja ei saa üle ega ümber Kivirähust ja tema "Rehepapist". (Ma kavatsen ka kunagi lugeda "Mees, kes teadis ussisõnu".)

Mitte-eesti kirjanikest on mu absoluutne lemmik Goillou "Kurjus". Ja kui huvitavad müsteerium-krimkad ja isegi kui ei huvita, siis Sidney Sheldon on lihtsalt kõige parem kirjanik üldse. Ühtki tema raamatuid ei saa käest panna. Bulgakovi "Meister ja Margarita" oli natuke pikk ja tüütu, kuid samas muudab arusaamu heast ja halvast. Kas keegi ei võiks soovitada mõnd väga head vene kirjanikku, kelle raamatud lähevad kiiresti edasi? Näiteks Dostojevski "Kuritöö ja karistus" oleks minu arvates poole lühemana palju parem olnud.

Ja kui kedagi huvitavad naiivsed armastusromaanid, siis Charlotte Brontë' i "Jane Eyer", Emily Jane Brontë'i "Vihurimäe", Margaret Mitchelli "Tuulest viidud", Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". Stendhali "Punane ja must" on küll naiivne, aga tänu täiesti teistsugusele lõpule, mis korvab igava alguse, lihtsalt üli-väga hea romaan.

[Ainar]

Et inimesed ei vinguks, siis kirjutan ka veidi endast.

Minu seljataga on suur riiul, mis raamatuid täis. Ja seina taga on ka suured-suured riiulid, mis on raamatuid täis. Ja allkorrusel on tuba, kus on kapid, mis raamatuid täis. Hkhmm... Tähendab, et mul on lugemist küllaga.
Võibolla on seda raske ette kujutada, et selline SPÄMMER ja kirjavigade levitaja raamatuid loeb(aga mis teha.. Ma elan selle üle.)
Lemmik Zanr on kahtlemata ulme(nagu kõigil siin) või nö fantaasia kirjandus. Kuna selliseid raamatuid esimese eesti ja nõuka ajal eriti ei trükitud, pean ma nad ise ostma. JA kuna kõik mu vaba raha läheb joomise või laaberdamise peale... Juhtub raamatuost harva. Raamatukogus käimist ma ei armasta. Arvan, et raamatu OMAMINE on õigem kui selle laenamine'''' jne jne jne bla bla bla.

Viimased 3 raamatut:
Bram Stoker ''Dracula''
Pierre Boulle ''Ahvide Planeet''
Anne Rice ''Intervjuu vampiiriga''
Hetkel on Pooleli David Copp''erfield

Ja läbi aegade lemmikraamat on kahtlemata II MS'st rääkiv ''Noored Lõvid''. Eepiline.

[Allar]

korralik vene kirjanik - Viktor Pelevin

[Krike]

Väga tüüpish, aga "Väike prints" on kõige sellisem raamat, mis ikka ja jälle (nt peavalurohuna või siis kui natuke, aga midagi head tahad enne magamaminekut lugeda) ette satub. Vähemalt hetkel. "Ma armastasin sakslast" on ka kindlasti lemmikute hulgas...
"Aus pettur" oma rahumeelse samblateema ja alustaimestikuga ka omamoodi...
"Albert", "Soovid tagurpidi", "Krabat" kuigi lasteraamatud ka esiviisikust välja ei kavatse niipea ronida...
Midagi sellist äkki, rohkem igaks juhuks meelde ei tuleta, muidu tekib valimisega veel probleeme...

[Krike]

To Jürgen: loe nt Gogoli "Surnud hinged" nt. läbi, ei ole väga pikka muud jahumist iseenesest, kirjeldusi on, aga need on omamoodi geniaalsed...
P.S. Mina olen see inimene, kellele meeldisid "Tõest ja õigusest" just 2. ja 4. osa pigem, 2. eriti see koht, kus õpetajad sõdade üle arutasid on meelde jäänud, 3. osa hingus oli ka omamoodi eriline, aga rusus mind lugemise ajal millegi pärast liialt, ei meeldinud nii väga...

[Kaarel]

"Tõde ja õigus" - eriti huvitav on tõmmata paraleele tänapäevase ja neljandas osas kirjeldatud vabariigiaegse ühiskonna vahel.
John Wyndham "Trifiidide päev" - põnev ulme.
"Meister & Margarita" - kerge huumor.
"Kääbik" ja "Sõrmuste isand"
"Muumitrollide lood" - mõnus mälestus lapsepõlvest.

[Belfrost]

Soovitan üht väga head omaegset raamatut, mis oli teie vanavanemate või isegi vanemate seas natuke kurikuulus - "Rusikad" Silver Anniko

[Kotkas]

Mu ema soovitas seda mulle paar nädalat tagasi.

[Sponsored content]