Kentsakaid juhtumisi

[hedi]

Kui kellelgi veel tahtmine peaks tekkima oma füsioloogia arvestusele pilk peale heita, unustage parem ära…

Juhend on järgmine:
Teie füsioloogia praktikumid on arvestatud!
Saate oma tööd kätte Füsioloogia instituudi sekretäri käest ja palun vaadata üle mööda pandud vastused!

Kõik kena ja lihtne ju. Kõigepealt muidugi teada vaja saada, kus imekohas on Füsioloogia instituut. Kiire googeldamise peale leiad aadressiks Ravila 19.
Siis tuleb sinna kohale saada, mis ei olegi nii lihtne, kui muidu sinna linnaossa asja pole. Kohale jõudes leiad eest tühjuse. Mõtled, et küsiks infolauast, kus see sekretär asub, ent ka seal valitseb tühjus. Pärast mõneminutilist ootamist leiad letilt sildikese kirjaga, mis ütleb umbes: “infot küsi turvaruumist” ja noolekese, mis näitab otse siledasse seina. Suvalist koridori mööda kõndides leiad eelmainitud turvaruumi isegi üles. See aga, üllatus-üllatus, on tühi. Veel natuke edasi kõndides leiad dekanaadi, kus imekombel on ka üks inimene sees, kes veel pealekauba on nõus seletama, et füsioloogia instituut asub kolmandal korrusel, ja et seal on vasak ja parem tiib, ja kummas see on, ta ei tea, aga vaadaku ma ise ja et sinna saab kas treppi mööda või liftiga. Ja et seal on ikka vasak tiib, seal vasakut kätt, ja parem tiib on paremal. Ja minna saab trepist või liftiga. Ja kui sa siis lifti poole nihkuma hakkad, teatab sulle, et trepp on su selja taga.
Üles jõudnud leiad tõepoolest kaks tiiba kahe uksega ja siltidega “vasak tiib“ ja „parem tiib“. Isegi sisukord on juures kes ja mis ja kus asub. Väike probleem tekib aga sellega, et uks, mis neisse neetud tiibadesse viib, on lukus. Ukse kõrval on mingi lülititaoline asi. Loodad, et ehk on uksekell ja vajutad seda. Mitte midagi ei juhtu. Lisaks on teisel seinal telefon ja numbrid, nimed juures. Paraku pole meid selle tabamatu sekretäri nimega varustatud. Aga sellest pole midagi, teiselt seinalt leiad sekretäri nime. Mis sind samuti ei aita, sest selgub, et temanimelise inimene telefoninumbrit pole keegi üles kirjutada suvatsenud.
Lõpuks pääsed vajalikku koridori sisse juhusliku mööduva turvamehe seljataga. Üritad temalt ka küsida, kus sekretär asub, ent ilmselt on ta nii enesesse süüvinud, et ei märka sind. Talle järgi jooksmine on sind viinud aga ukseni, mille kõrval ilutseb silt „SEKRETÄR“. Valmistud parajasti koputama, kui uks lahti läheb ja kohe täitub... inimesega. Ühe inimesega. Terve uks. Suur inimene on. Ja tahab teada, mida sina siin teed. Seletad siis, et otsid sekretäri taga. Laseb su mööda ja ennäe, laua taga istubki prillidega tädike, kittel seljas ja teatab, et tema ongi sekretär.
Lõpuks ometi! Räägid oma pika jutu kergendustundega ära. Tädi vahib sulle natuke aega otsa ja teatab siis: “No väga kena ju... aga mina ei ole füsioloog, mina olen biokeemik.“ Õnneks ta ka halastab ja juhatab, et õige koht on sama koridori lõpus viimane kabinet. Tänad ja jalutad järgmise ukseni sildiga „SEKRETÄR“. Sealne uks on pärani, muusika mängib, pabereid on kõik kohad täis. Mida ei ole, on inimesed.
Passid jupp aega, kedagi ei tule, koridor on kah tühi.
Lõpuks haarad lihtsalt laual seisva kuhja otsast oma töö ja teed sääred. Või vähemalt üritad. Nimelt selgub, et see tore lukus uks, millega sa ennist tutvusid, on lukus ka seestpoolt vaadates ja avamiskangikese siia-sinna väänamine, mõjub alles umbes minuti pärast. Viimaks sealt arstlast pääsenud üritad kiirelt normaalsesse ellu tagasi jõuda aga loomulikult läheb ainus buss sealtkandist täpselt valele poole...